Sünnitusest

Enda arvates olen ma alati suhteliselt kõva närviga olnud (va. siis kodus ) ning igasugused videod või lood mind väga ei kõiguta ( kui just midagi halba ei juhtu loomade või lastega). Enne rasedust ja raseduse alguses võisin vabalt vaadata youtube'st ka videosid sünnitusest ja see ei tekitanud minus mingit hirmu. Kuid mingil hetkel, kui mõtlesin, et noh vaatan veel mõnda videot, siis sünnitust nähes hakkas mu süda sees puperdama. Mulle jõudis vist kohale, et no ma pean ka ju selle läbi tegema. Kõik räägivad sünnitusest hirmsaid jutte ning kui sa varem sünnitanud ei ole, siis sa ei tea mis sind ees ootab. 

Raseduse viimsed nädalad venisid ikka meeletult. Õnneks ma teadsin seda, et kui ma varem haiglasse ei lähe, siis 07. oktoober on kindel minek. Mulle öeldi, et kui laps ise varem tulla ei taha, siis kutsutakse sünnitus esile, sest laps kasvada liiga suureks jne. See esilekutsumise teema on üldse väga veider ja sellest võiks pikemalt kirjutada, aga ega see nii huvitav ka ei ole :D

Kolmapäev 1. oktoober- ärkasin üles ning päev oli täiesti tavaline. Ei olnud mul mingit tunnet, et hakkaksin kuhugi minema. Koristasin tuba ning mõtlesin,et mida tegema peaks, et beebi kuidagi välja tuleks. Päeva peale kuulsin ka uudist, et K oli sünnitanud ning no selline kadedus tuli peale- TAHTSIN KA JU MINNA! 

Päev möödus nagu iga teinegi. Õhtul läks Chris sauna ning võttis kaasa 2 õlut, mina tegin kohe mossis näo pähe ja küsisin, et mis mõttes sa 2 õlut kaasa võtad, et ma võin ju iga hetk sünnitama minna, et kes mind siis haiglasse viib?!? Tema vastus oli sellele, et vaevalt sa kolme tunni jooksul sünnitama lähed ja mis te arvate, et ma ei läinud siis 3 tunni jooksul sünnitama ? Kella 21 paiku hakkasid mul imelikud valud, mis ei olnud väga hullud, aga need tulid ja siis kadusid, tulid ja siis kadusid. Nii ma siis rääkisin ühe nõuandjaga, et ei tea kas ma hakkan nüüd minema või ei. See vestlus kestis umbes paar tundi ning kui mu ema ja isa hakkasid magama minema, siis ma läksin nende juurde ja ütlesin, et ärge nüüd siin paanitsege, et ma pean vist haiglasse minema.Chrisile andsin ka teada, et vist on minek, aga ma ta reaktsiooni ju ei näinud ja ega ta vist enne aru ei saanud, kuni ma päriselt sünnitasin. Tema arvates oli aega küll ja küll, ei tea kas ta arvas, et ma olen elevant või. SÄH sulle, ikka läksin kolme tunni jooksul sünnitama, VOT meelega läksin :D. 

Muidugi ema ja isa olid ka kohe riides ning mineku valmis. Valud vahed muutusid ka päris kiiresti lühemaks ning mingil hetkel oli mu ema meile juba kiirabi vastu kutsunud ja nii see kiirabi mind siis haiglasse viis. No muidugi sattusin toriseva õe otsa (või kes iganes ta seal autos on), et miks te ise ei läinud ja blabla....mine metsa noh! Ma sünnitan ja sa hakkad mingit pläma ajama. Ütlesin ka, et ma võin autoga ka minna, aga siis ta juba aitas mind kiirabisse. Samas seal oli üks tore meesterahvas ka, kes mulle teki peale pani ja küsis küsimusi. Mainin ära ka selle, et kiirabi leidis üles vist kõik augud, mis meile tee peale jäid. 

Esmalt viidi mind siis läbivaatuse tuppa ja pandi KTG peale, valud olid juba ka suuremad. Ma ei tea, kui kaua ma seal olin. Mingi hetk tundsin, kuidas süda oli paha ja tahtsin oksendada, aga see möödus mingi hetk. Siis valve ämmaemand küsis mu käest, et kas tahan jääda haiglasse ootama või ootan kodus... Mhhh....muidugi tahan haiglasse jääda, ma ei hakka ju 60 km tagasi sõitma. Anti mulle siis ilus haiglakitel ja saadeti mind koos Chrisiga sünnitus tuppa. Muide valud muutusid kogu aeg jubedamaks ning oksendamise tunne tuli jälle tagasi. 

Sünnitustoas olid igausgused abivahendid (mainin, et olin ITK sünnnitusmajas), mis peaks aitama valudega paremini toime tulla. Mingi hetk haiglas olles märkas Chris, et ta oli vuhvel crocsidega haiglasse tulnud ja mu ema ka pärast ütles, et isa oli seda näinud ja peast kinni võtnud ning öelnud, et oh jumal, mis tal jalas on :D. Sünnitustoas olles hakkas asi kuidagi väga kiiresti liikuma. Valud hakkasid tihedamalt tulema ning olid tugevamad. Ämmaemand, kes mu sünnituse vastuvõttis oli Eneken Allak ning ta oli lihtsalt super. Ta nägi mu sünnitusplaani ning ta tegi kõik täpselt nii nagu seal kirjas oli (ITKs annavad nad sellise peaaegu valmis sünnitusplaani, kuhu paned riste-mulle meeldis). Ta saatis mu dušši alla valutama ning seal oli tõesti mõnus. Kõige rõvedam oli olla pikali, see oli nii ebameeldiv. KTG oli nagu piinapingis olek. Nii ma seal siis jaurasin ja uutasin ja chillisin dušši alla. Chris istus kotttoolil ja kuigi alguses ütlesin talle, et tule silita mu selga, siis peaaegu kohe ajas ta minema ka, sest see ei olnud hea. 

Mingi hetk hakkasid siis pressid peale. Oh jumal! Minu jaoks olid need pressid jubedamad kui valud, sest see tunne on lihtsalt nii ebameeldiv. Ma ei hakka seda tunnet siis täpsustama, aga kes on kunagi sünnitanud, see teab küll, millega seda võrrelda saab. Kui ma tundsin presse, siis palusin Chrisil ämmaemanda kutsuda ning kohe ta ka tuli. Ta palus mul veel oodata ja mitte pressida. Läksin siis dušši alla tagasi ja no ajataju oli ikka täitsa null mul seal. Ühel hetkel tundsin, et enam ma neid presse tagasi ei hoia ja Chris pidi jälle ämmaemanda kutsuma. Ämmaemand tuli kohe, vaatas mu üle ja ütles, et nüüd läheb lahti. Teadsin, et Chris ei taha sünnituse juures olla ja karjusin talle, et mine välja, aga kus sa sellega- nüüd hakkas ju huvitav ja ta jäi omast vabast tahtest sünnituse juurde. Kusjuures, mul ei olnud veed ikka ära tulnud. Ämmaemand sõitis siis oma tooliga riiuli juurde, et sealt võtta midagi, millega veed siis avatakse, kui äkki käis selline heli nagu keegi oleks suure veepommi lauale visanud- mu veed tulid ikkagi viimasel hetkel ära :)

Siis hakkas see suur töö pihta, mis tegelikult ei olnudki nii hull. Mu ämmaemand juhendas mind lihtsalt nii hästi ning nii me siis seal kahekesi tööd tegime. Ühel hetkel ütles ta, et pressi-pressi veel, et ma näen ta juukseid. Minu reaktsioon oli kohe, et tal on juuksed või? Olime emaga just sellel teemal rääkinud, et meie peres pole kunagi kellelgi sündides juukseid peas olnud (Chrisil oli terve parukas olnud).  Ma pressisin seal laual vist pooltundi ning lõpuks 02.oktoober,  kell 4.35 sündis meie pisike Helena. Ta kaalus 3454 g ja oli 50cm pikk. Minu sünnitus kestis kokku 5 tundi ja 50 minutit (see on arvestatud sellest ajast, kui haiglasse jõudsin).

See hetk kui sulle su laps rinnale pannakse on lihtsalt seletamatu, aga eks selliseid hetki on tegelikult terve raseduse, sünnituse ja emaks olemise juures väga palju. Kui mõni ema on alguses segaduses ja ei tea, mida oma lapse vastu tunda (ja see on täiesti normaalne), siis minul selliseid tundeid ei olnud. Teadsin kohe, et seda pisikest pampu armastan ma siin maailmas kõige rohkem.  

Sünnitusest veel nii palju, et kohe alguses mõtlesin ma, et seda ma küll enam läbi ei taha teha, aga see kõik ununeb ning mingi hetk sa lihtsalt mõtled, et noh polnudki nii hull. Muidugi ei ole see kõigiga nii ja no ma arvan, et mul oli üpris kerge sünnitus, sest ma ei pidanud mitu päeva valudes olema või kes teab mida veel. Mu sünnitus oli täiesti loomulik ning ühtegi valuvaigistit ma ei saanud. Nüüd ma juba mõtlen, et kunagi võiks ju veel sünnitada, aga eks elu näitab :D

Aga praeguseks kõik, kell on palju ja ma peaks ka magama minema :) Et huvitavam oleks lisan ka mõned pildid siia :)

 Kõhupildid on tehtud 30.september

 Meie pisike Helena on mõne tunni vanune

1 päevane Helena ning tema imeilusad kiharad, mis praeguseks on juba kadunud ning soeng on tal praegu nagu vanaisal :D