Ma ei tea kui mitmendat korda ma juba arvuti taha istun, et alustada lõpuks siis oma blogiga. Iga aasta teen vähemalt paar katset ja siis loobun. Blogi mõte on mul olnud juba väga pikka aega, aga ei ole selleni kuidagi jõudnud- ma ei ole leidnud teemat, mis võiks mu blogi läbida ja no ega mu elu nii põnev ka ei ole, et sellest pidevalt kirjutada. Vähemalt enne ei olnud, aga nüüd teeb mu elu põnevaks minu pisike tütreke, kes saab kohe varsti kahe kuuseks. Eks ma mõtlesin oma raseduse alguses ka, et alustaks blogi, aga sinnani ma ka ei jõudnud. See laiskus on mu sees lihtsalt nii suuuur.
Tutvustan ka ennast siis natukene, kui mõni võõras peaks siia sattuma ning huvi tundma, mida üks täiesti tavaline võõras inimene ühes Eesti nurgas teeb.
Minu nimi on Kaidi ning olen 26-aastane. Elan ühes pisikeses külas, kus puudub kõik. Ok, meil on üks tankla siin. Kodus on mulle seltsilisteks mu ema (elame hetkel tema juures), mu kallis mees ning mu pisike tütreke, kes sündis 2.oktoobril, üks krantsike kelle nimeks Juku. Üsna tihti on meil seltsiks ka mu vennad ning nende lapsed. Mida rohkem seda uhkem.
Hetkel olengi siis kodune, kui enne seda olin klassiõpetaja lihtsustatud õppekaval olevatele lastele. Olen õppinud eripedagoogikat (baka läbitud, magistrist ei tahaks väga rääkida :D ). Mul oli väga tore klass, kus õppisid kõige toredamad lapsed :)
Selleks, et see blogi väga unarusse ei jäeks peale esimest postitust, siis luban nädalas teha vähemalt ühe postituse.
No comments:
Post a Comment